Keeni(a)ussid :): 20 jaanuar

Ärkasime hommikul kell 6, et hakata liikuma juba kell 7. Õnneks olime Taviga ostnud Eestist valmis umbes ühe päeva söögi. Tänu sellele said kõik 4 keeniussi ka hommikusööki. Vastasel juhul oleksid kaks kõhu täis söönud ja kaks sõna otseses mõttes nälginud. Kui kõhud olid täis, siis pidi auto maja ees olema, aga mida polnud, oli auto. Helistasime ja uurisime asja, kuid vastu mitte keegi ei võtnud. Ainult kõlas: Hello, you have called Freddy! Did you know that in English Freddy means a king’s name! I thought that was a good thing to know. Freddy, will answer shortly. Lõpuks kui vastu võttis, ütles ta, et on varsti kohal. Sõitma hakkasime hoopis kell 8. Meie autojuht valis sõiduks maantee, mis ei viinud läbi Nairobi linna, vaid selle kõrvalt. Nägime kaunist vaadet linnale ning lisaks ka slummi, kus ühel ruutkilomeetril elab 300 000 inimest.

Maantee, mida mööda me sõitsime, oli väga heas seisukorras. Ainuke asi, mis tõesti ajab närvi, on see, et lamavad politseinikud on igalpool! Kohe kui on näha 4 majaga “külakest”, siis võib arvestada sellega, et lamavad politseinikud on ka tulemas.

Loodus tee peal on nii sarnane Eestile, samas olles täiesti teistsugune. Üks hetk on täiesti sile maa kuni silm seletab, teine hetk avastad ennast järsu mäe otsast, kus juhtub palju õnnetusi. Siis vaatad, et kui ilus tihe ja kõrge mets, nagu Eestis… aga puud on täiesti teistsugused. Tänases ööbimiskohas tundsin ennast justkui oleksin Vilsandil. Täiesti müstika.

Narokis tegime väikse shopingu, et varuda ennast toiduga, enne kui lähme täitsa pärapõrgusse kaheks ööks. Valvurid olid väravate ees ja kontrollisid kiirelt auto üle. Kui kaubanduskeskusesse sisse läksime, siis turvamehed samuti tilbendasid oma võlukepikesega meie ümber. Muuseas, isased ussikesed vaatas üle meessoost turva ja mina pidin naisturva juurde minema. Poes oli toiduvalik hea ja puuvilja valik veelgi parem ja odavam. Piim oli huvitavas kartongpakendis, tavalises riiulis. Nägid välja nagu Maxima soolakotikesed. Kuid peab ütlema, et Keenia kartulikrõpsud on ikka päris head - maheda maitsega, tsipa paksemad kui tavalised Laysid ja ei ole üldse palju soola ega õli. Super head!

Parkimiskohad olid ka keskel

Turvad, kes vaatasid auto üle

Kui pöörasime maantee pealt ära, siis ootas meid ees väike shokk, sest automaatselt tee muutus 100%. Mis varem oli mugav ja sile, oli nüüd liivane, kivine, augune. Ma ei tea miks, aga me mõtlesime, et kõrvalteed on ikka liivased, aga ei. Kivi kivi otsa. Kive on meeletult, igalpool. Auto, millega sõitsime, polnud ka just nelivedu ja mitte kõige kõrgema põhjaga. Lõpuks jõudsimegi sinnamaale, et ei julgenud porist läbi sõita. Helistasime öömaja omanikule ning ta hakkas meile oma suure safari-autoga järgi tulema. Samal ajal tuli ka teine väike auto sinna, aga nemad olid optimistlikud. Käisid korra veel maad kaemas tokiga ja sõit hakkas pihta. Jõudsidki õnnelikult üle! Eks me siis ei saanud kehvemad olla ja sõitsime samamoodi üle poriküngaste ja kivide. Hinge hoidsin küll kinni korra, kuid saime samuti üle porimülka. Teise auto rahvas ootas meid ära, et näha, kas saime ikka ilusti üle.

Kaktusaiad

Tüüpilised majad

Natuke ilusam

Nii lahedad puud on Keenias

Lapsed alati lehvitavad

Põllumaad oli päris palju. Peaaegu nagu sini-must-valge

Hütid!

Ma siiamaani ei saa aru, milleks neid talasid/pulki on sinna katuse alla vaja

Porimülgas

Fotoshuut porimülka juures

Kaks banaani ja üks tüdruk

Meie

Banaanikoori puu otsa panemas

Freddy ja banaanikoored. Spetsiaalselt ahvidele.

Mehed ootamas autot

Meie majaomanik ja see super hea safariauto

Vasikad nagu Gruusias

Ühes väikses külakeses saime öömaja omanikuga kokku ja pakkisime oma asjad suurde safarimaasturisse. Kogu küla rahvas vaatas meid. Uues autos oli hoopis teine tunne. Naljatledes, aga tõesti… valge inimese tunne :D.

Panime asjad oma öömajja ära ja läksime kohe safarit tegema. Uus autojuht üritas Ooloolo väravas meile õpilase pileteid sebida (40 dollarit; täishind 80), kuid siis tuli üks mehike meie juurde ja küsis kus me ööbime. Blond ussike kohe vastas ja selle peale ta läks ära. Meie autojuht tuli morni näoga tagasi ja ütles, et ikka ei saanud, Ega’s midagi, maksime 80 doltsi ja sõitsime edasi. 1,5h sõitsime ringi ja nägime peaaegu kõike! Elevante, kaelkirjakuid, pühvleid, šaakaleid, sebrasid, hüääne, lõvisid, ninasarvikuid, gaselle, antiloope, jänest, ahvi. Autojuht ütles meile, et ta pole näinud aastaid 3 ninasarvikut koos. Kuna Masai Mara park pannakse kell 18.30 kinni, siis oli ka meil aeg lahkuda. Nägime ilusat päikeseloojangut, mis tõi kaasa külma tuule. Õnneks see 80 dollariline pilet kehtib 24h - homme lähme vaatame päiksetõusu. Koju jõudes tegime õhtusööki kõik koos ja pakkisime lõuna endale homseks kaasa. Siis vaatasime telekat. Seal on väga palju normaalseid, aga ka huvitavaid kanaleid. Uudised on teine tase… oeh. Sihukesed killerid! Uskumatu kui kaua võidakse rääkida kaameli lüpsmisest ja piimast. Kuidas peres tekib tüli tee üle, mille tõttu üks sureb. Hämmastav!

Meie meeldiva õhtu lõpetas vihm ja äike, mis tõi endaga kaasa kõige pealt telekanalite kadumise ja pool tundi hiljem viis ka elektri.

Aga terrassil on ka mõnus häid kartulikrõpse süüa ja äikest vaadata koos Taviga. Ootame homset safarit.

NB: Pildid tulevad loodetavasti paari päeva jooksul. Ja pildid tulidki!