30 jaanuar

Ärkasime vara, et näha päikesetõusu. Eelnevatel päevadel olid pilved, kuid täna oli üks väike auk, kust siis see päike säras. Tegime jälle pilte ning ma korjasin ka väikseid värvilisi merekarpe. Peale seda pakkisime asjad ja viisime pakihoidu. Kuigi check-out on kell 10, saame ikkagi veel siin olla, süüa ja pesta. Lennuk läheb meil Ukundast Nairobisse kell 17 ja Nairobist Frankfurki kella 23 paiku. Vaatame kas saame vahepeal korra veel linnas käia või mitte. Aga senikaua naudime me seda, mis soojal ilmal ja all inclusive'il meile pakkuda on. Näeme varsti!

Kolm meest paadis

Blondu näitab seda väikest auku, kust päike paistab

Trikimees

Taviga mõned romantilised pildid

Siau-pläu

Mina merekarpe otsimas

Krabid tulid väikestest aukudest välja kui pimedaks läks ja hommikuks olid sellised jäljed jätnud :)

29 jaanuar

Eelviimane päev Diani Sea Lodge'is. Puhkus on täies hoos, sest midagi erilist meil enam plaanitud ei ole. Täna mõtlesime minna jetiga sõitma. Kahepeale saime suure masina, mis läks kahepeale maksma ca 55 euri. Alguses mõtlesin ka sõita sellega, kuid arvestades kui palju soolast vett lendas näkku ja silma, siis mõtlesin ümber. Juba Tavi taga istudes ma pidin koguaeg silmi puhtaks nühkima, sest nii rõve tunne oli. Aga peale selle oli jetiga sõitmine ülilahe! Tippkiiruseks saime 58km/h. Ühe pöörde tegime nii hullu, et jäime kuidagi laine alla ja saime läbimärjaks. 

Veemotosportlased

Tulime tagasi hotelli ja tegime väikse fotoshuudi päikseloojangul. Peale seda jätkasime oma rutiiniga osaleda happy hour'il, süüa õhtusööki küünlavalgel ja vaadata õhtust show'd. Täna olid traditsioonilisemad söögid + rahvatants... kui nii võib öelda? Hüppasid, tatsusid ja ümisesid. Sellessuhtes midagi super erilist ei olnud, lootsin millegi pärast rohkemat. Põnev oli sellegi poolest. Blondu ostis ühe esineja käest ta kilbi ära 500 kohaliku eest. Et vältida neid, siis läksime mööda salakäike oma ruumidesse tagasi, sest see, kuidas nad müüvad ja kauplevad, on liiga tüütu meie jaoks. Õhtul vaatasime kõik pildid veel läbi ja läksime magama. 

Meie tasuta võtmehoidjad

Diani Moon, burks ja samosad

Vesiaeroobikas

Kahekesi 

Fotoshuut paradiisirannal

Soe vesi ja südamed

Homme hakkame Eestisse sõitma!

28 jaanuar

Varahommikul ärkasin korra üles ja nägin päiksetõusu, aga jäin uuesti magama. Paar tundi hiljem läksime golfi mängima. Kui istusime autosse, siis Tavi ütles, et “to the golf course”. Pärast 10 minutit sõitmist taksojuht küsis, et kas me lähme langevarjuhüpet tegema. Pärast eitavat vastust hakkas ta otsima, et kus see golf siis on. Sõitsime siis teiselepoole 15 minutit. Meile ikka meeldib taksos istuda :D 

Golf läks Taavile maksma 60 euri. Caddy oli kohustuslik ja me mõtlesime, et juhu see on hinna sees, sest eraldi polnud Caddy hinda väljatoodud. Mängu lõpus andsime talle 500 kohalikku tipiks ja ta vaatas meid kurja pilguga ning ütles, et 700 on. Andsime, siis veits juurde ja asi ants. Tavi sõnul väljaku hind vastas kvaliteedile - mitte kõige parem. Tee peale jäid kitsed, ahvid ja suured linnud. Minul oli küll Otepää tunne vahepeal. Ainult palmid, mega suured puud ja värvilised õied rikkusid selle tunde. Isegi vihma tibukas natuke! Peale 12 läks asi kuumaks ja päike tuli välja. Umbes sel ajal kuhtusime ühe Liibanoni mehega, kes on juba 3 korda Keenias käinud lohesurfi tegemas, aga seekord võttis ta golfi asjad ka kaasa. 3,5h mängimist lõppes väga vahvalt :) 

Värvidemäng

Caddyga

Üksinda teiste seas

Taust...

See puu!

Kitsed täitmas oma töökohustusi

Liiv lendab

Ahvipärdik ja Tavi

Publik. Tavi teeb harjutuslööki

Imeline

Liibanoni kutt ja tema Caddy

Making love

Lemmik!

Valvur laseb neid rakulkaga vahepeal :D 

Jõudsime täpselt lõuna ajaks tagasi, aga sellegi poolest läksime veel snäkibaari, mis on avatud kuni kella 4ni. Sealt tellisime pitsat ja burgerit, et ikka kõht veel rohkem punnis oleks. Seejärel otsustasime minna oma tasuta võtmehoidjatele järgi. Kui poele lähenesime, siis oli juba kuulda “elle, elle”. Ma ei tea kuidas, aga nad jätavad kõik nimed kohe meelde. Naine hakkas kohe oma rätte näitama ja Tavi tõmmati meeste poolt teisele poole poodi. Mõtlesin, et ostan endale ühe rannaräti ning pakkusin selle eest 1000 kohalikku. Müüja ütles, et 1500, aga selle peale vastasin, et pean Tavi käest küsima, kuna temal on raha. Selle peale naine vastas, et teeme siis 1000ga. Läksin Tavi käest raha võtma ning hakkasime koos neid pudi-padi asju vaatama. Võtmehoidja mees kinnitas, et kuna me oleme õpilased, siis me kindlasti saame selle hinna, mis meile sobib. Kuna ma mõtlesin, et midagi võiks osta, siis jäi silma üks ilus kauss. Võtsime selle, läksime istusime maha ja hakkasime kauplema. Mees kirjutas paberile oma hinna - 3900. Me hakkasime Taviga rääkima, et ei ole võimalik. Võtsime siis number kolme rea eest ära ja alles jäi 900. Selle peale mees tegi suured silmad ja hakkas rääkima kuidas see nii madal hind on sellise käsitöö eest jne. Pakkus ta uueks hinnaks siis 2800. Meie ikka alla ei andnud, sest see tõesti ei ole elusees nii palju väärt. Mees rääkis kuidas me toetame Keenia vanureid ja kogukonda. Me ütlesime 1300. Selle peale ütles mees, et me saame raha ka hiljem tuua, et praegu 1300 ja hiljem 1200. Meie sellega ei nõustunud. Siis tõi ta teistsuguse kausi ja ütles, et selle saab ta meile 1300 anda. Aga me ei tahtnud ja hakkasime ära minema. Selle peale mees andis meie õige kausi kätte ja ütles, et hea küll, 1300. Ta oli nii vihane, et ta ei öelnud ei head aega, ega surunud kätt. Tavi rääkis, et enne nad tahtsid talle tassialuseid müüa 6000, siis Tavi ütles ka, et Nairobis on hind 550 ja üle selle ta ei maksa. Selle peale mehed tegid suured silmad ja ütlesid, et see pole võimalik. Täiesti hull kuidas kooritakse nahka üle kõrvade. Aga meil vedas - 1300 (12 euri) eest ilus kauss ja kaks võtmehodijat enda nimedega.

Läksime ranna äärde istuma ja kokteile jooma ning õhtul akrobaate vaatama.  Mina läksin vara magama koos Taviga, sest tahtsime päikesetõusu minnd vaatama.  Teised kutid käisid pidutsemas ja jõudsid ei. tea mis kell tagasi.

27 jaanuar

Täna on Mombasa päev! Võtsime takso ja sõitsime sadamasse. Praamiga saime 5 minutiga üle vee (jalakäijatele peaks tasuta olema ning autodele mingi 120 kohalikku) ning sõitsime edasi. Esimeseks sihtkohaks oli Fort Jesus mille ehitasid portugaallased 16 sajandil. Ausalt öeldes ei ole see mitte midagi erilist, tavaline kindlus. Praegu on seal veel lisaks mingi väike Omani majake, kus ilmselgelt propageeritakse Omaani (toetas vist midagi seal). Sissepääs maksis 1200 kohalikku ja giidiks võis tulla ükskkõik kes tänavalt. 

Siseõu

Midagi on üritatud ehitada, aga vesi on ikka siinpool seina

Uksed olid reaalselt mingi 1,5m kõrged

Tavi vaadet nautimas

Omaani uks

Meremehed olid kunagi seinale joonistanud ja siiamaani on need maalingud alles

Koosolekute ruum

Maale müüakse hästi palju igal pool - tänavatel, poodides, muuseumites

Hauamärgid

Varemed

Keenia ja Omaani lipp

Muuseas, oma nimesid kirjutatakse igale poole! antud juhul siis vaala luudele. Aga oleme näinud ka varemete seintel, plakatitel jne. Mitte keegi ei austa vara.

Oli silt: ei tohi urineerida

Fort Jesus

Peale kindlust mõtlesime vanalinna mina jalutama, mis on kohe kindluse vastas. Mina väga entusiastlikult lähen kuni kutid ütlesid, et kuule, see on ikka väga kahtlane kant, et läheks parem tagasi. Lahedad majad olid, selles suhtes oli kurb ära minna, kuid siiski… tõesti veits kahtlane. 

Teine korrus on ilus. Esimesel korrusel on näha Omaani uksi

Kaelkirjak

Kodutud kiisud

Loomulikult ei saa üle ja ümber kirjeldamaks teed ja kohalikku elu Mombasas - suht pommiauk. Teed on räpased, pargid on reaalselt prügiga kaetud, kindluse ees on mingid kodutud. Moslemeid on täiega. Sõitsime mööda ühest kaubanduskeskusest, kus oli suurelt silt, et olemas on palvetuba. No rohkem islamimaa ei saa olla. Niqabiga, Burkaga naised kõndisid ringi. Poodide nimed olid araabiakeelsed. Veidike kultuurishokk selles, mis seal toimus. Mulle tundus, et maanteed mööda sõites, kus üks linn on teise linnaga koos, oli iga 5km tagant väiksed mozeed või sellised palvekojad. Mombasas muidu oli selgelt arusaada, kus oli moslemite piirkond ja kus “tavaliste” keenialaste. Muidu paljud majad olid sinise-valge värviga kaetud. See oli täitsa ilus - nagu Santorini… ühesõnaga midagi uut meie elus. 

Võtsime siis tuktuki ja mõtlesime vaadata üle Mombasa Tuskid ja edasi minna Go-Karti. Esimene oli suhteliselt mitte midagi ütlev, ehitatud kuninganna Elizabeth II auks, kui ta 60ndatel Mombasat külastas, aga Go-Kart oli lahe! Oleks vaid teadnud, et 30 minutit sinna sõidab, siis oleks takso võtnud, kuna tuktukis maantee peal sõita oli kohati veits tuuline ja tolmune.

Mombasa Tusks

Mombasa Tusks

Huvitav arhitektuur vol1

vol2

Bensuhinnad on suht kõrged

Viltune pilt, aga see mustus pargis...

Sinised majad

Kontrast

Keenias tehakse täiega ilusat mööblit!

Kui sinna jõudsime, siis öeldi meile, et nad avavad alles 40 minuti pärast. Vedasi, et me varem ei jõudnud sinna, sest tegelikult oli plaan hommikul varem liikuma hakata, aga mitte keegi meist ei viitsinud :D Tegime väikse pikniku ja kui kell tiksus 2 peale, siis saime minna pileteid ostma. 10 minutit sõitu maksis 1500 kohalikku. Läksime kõrvalruumi, vaatasime video-õpetuse ära ning hakkasime ennast regama arvutisse ja nõustuma erinevate tingimustega. Mis aga juhtus oli see, et meie piletinumbreid ei tulnud arvutisse ja üks teine pere sai ennast ennem ära regada. See tähendas, et me pidime jälle ootama, kuna tegu oli lastega, kellele seletati veel kõik üle jne. Aga lõpuks saime ikkagi sõitma ja lahe oli see, et üks töötaja tegi meist pilti kui me sõitsime. Esimese kuha sai Blondu, siis mina ja Tavi jäi napilt kolmandaks.

Ennast regamas

Ralliässad

Ma ei lasknud Blondut ette :D

Võtan kurvi

Tavil jalad paljad:D

Ralliässad vol2

Meie parim tulemus

Kuna Diani Beachist Go-Karti läks umbes 20 eurot, siis mõtlesime, et tagasi on kindlasti sarnane hind. Oi, kuidas me eksisime. Esimene takso mis tuli, ütles, et tema ei saa meid sinna viia, kuna tal pole autos bensiini… miks ta bensiinijaamast läbi ei saa sõita ja paak ära täita, ei tea. Siis tuli teine takso, kellel ei olnud mingit probleemi. Ainuke negatiivne asi oli see, et konditsioneeri polnud ja see oli halb. Praami peal sõites mõtlesin, et sinna ma jään, nii palav. Isegi põlved higistasid. Kui lõpuks läbi kuuma jõudsime hotelli tuli taksoarveks 40 eurot. Sõitsime 1h ja 40 min. Tuli välja, et Diani Beachi sõites lisandub automaatselt 1600 kohalikku (15 euri). 

Hotellis vahetasime toad, ning saime endale merevaatega ruumid. Jess!

Sääsevõrguga voodi! 

Meie merevaade